Ellujäämiseks pead olema tugev ja tark

Ammu-ammu elasid lähedased sõbrad härra Raud, härra Klaas ja härra Hapukurk. Härra Raud oli tehtud rauast, härra Klaas klaasist ja härra Hapukurk hapukurkidest. Nad olid vaesed inimesed, kes ei saanud tööd teha, ja elasid väikeses onnis koli suure lossi kõrval.

Nad käisid koli köögis söömas ja läksid siis oma väikesesse onni tagasi. Ühel päeval aga, kui nad parajasti sõid, nägi koli naine neid köögis, sai vihaseks ja ütles, et nad sinna enam ei tuleks.

Järgmisel päeval tulid nad tagasi ja hakkasid köögis sööma, kuid naine nägi neid ja oli seekord tõesti raevukas. Nad jooksid, aga naine ajas neid taga ning püüdis seekord kinni härra Klaasi ja puhus talle peale. Härra Klaas lendas õhku, kukkus alla, purunes tükkideks ja suri. Tema sõbrad olid kurvad, kuid nad ei saanud tema heaks midagi teha.

Järgmisel päeval läksid härra Raud ja härra Hapukurk jälle sinna ja hakkasid sööma, kuid naine ajas neid taas taga. Nad jooksid minema, aga naine ajas neid taga ja püüdis seekord kinni härra Hapukurgi. Naine puhus talle peale, too lendas õhku ja kukkus alla, siis lõi pragunema ja suri. Härra Raud oli väga kurb ja vihane ning tahtis kätte maksta.

Järgmisel päeval läks härra Raud koli kööki ja hakkas sööma. Naine nägi teda ja küsis, kas ta tahab surra nagu ta sõbrad. Härra Raud ütles, et naine ei suuda teda tappa. Siis puhus naine talle peale ja härra Raud lendas õhku ja kukkus alla, aga ei surnud, sest ta oli rauast. Naine puhus nüüd esimesest korrast tugevamini, kuid mees ei surnud ikka. Naine proovis veel kord, aga seekord, kui ta puhus, rebenes tal suu lõhki ja härra Raud naeris talle näkku.

Naine läks rätsepa juurde, et suu uuesti kokku õmmelda. Pärast seda läks ta härra Raua väikese onni juurde ja hüüdis talle: „Tule siia, kui sa oled tugev mees!“ Härra Raud astus oma väikesest onnist välja ja naine püüdis talle peale puhuda, aga suu rebenes tal jälle lõhki. Härra Raud naeris teda välja. Naine oli väga vihane ja läks taas rätsepa juurde suud kokku õmblema.

Tappa ta teda ei suutnud, aga mõtles, et püüab mehe kinni, kui too tema kööki tuleb. Järgmisel päeval läkski härra Raud kööki, kuid koli naine tabas ta, pistis tugevasse kotti ja sidus koti pooja köiega kinni. Härra Raua valvajaks määras ta oma tütre Memona.

Koli naine tahtis härra Raua ära küpsetada ja kutsuda kogu oma suguvõsa teda sööma. Seepärast ütles ta tütrele, et too peab olema ettevaatlik ega tohi kotti avada. Seejärel lahkus ta majast, et minna sugulasi õhtusöögile kutsuma.

Härra Raud kuulis, et naine tahab teda süüa. Ta hakkas mõtlema, kuidas kotist välja pääseda. Ta hakkas valjusti nätsu närima ja ütles: „Punane nätsu, mmmm, nämm-nämm! Roheline nätsu, mmmm, nämm-nämm! Sinine nätsu, mmmm, nämm-nämm!“ ning kordas seda mitu korda. Õnneks tahtis koli tütar (Memona) nätsu ja palus härra Raual endale tükk anda.

Härra Raud ütles, et ta ei saa talle nätsu anda, sest kott on kinni seotud. Ta lisas, et tüdruk võiks kotti väikese augu teha, kuid tüdruk vastas, et ei tohi, sest ema oli käskinud kotti mitte avada. Nii ootas härra Raud minuti ja kordas siis: „Punane nätsu!!! mmmm, nämm-nämm! Roheline nätsu!!!! mmmm, nämm-nämm! Sinine nätsu!!!!! mmmm, nämm-nämm!“ Lõpuks ütles tüdruk jah, ta teeb väikese augu.

Tüdruk tegi väikese augu ja ütles: „Anna mulle tükk nätsu, palun.“ Aga härra Raud vastas, et ei saa nätsu kätte, sest auk on liiga väike. Nii tegi tüdruk augu suuremaks ja küsis: „Kas nüüd annad mulle nätsu, palun?“, kuid mees ütles jälle: „Ei, ei saa, auk pole piisavalt suur!“ Tüdruk laiendas auku veel, aga härra Raud ei andnud järele enne, kui auk oli nii suur, et ta sai sellest välja pääseda.

Kui koli naine oma suguvõsaga tagasi jõudis, oli toit juba laual. Koli naine kiitis, et ta tütar on tubli, sest oli härra Raua ära küpsetanud, ja nii asusid nad sööma.

Aga kui nad olid söömise lõpetanud, läks koli naine külmkapi juurde, avas sügavkülma ja nägi oma tütre pead. Ta karjus: „Ei OOOOOOO!?!????“ ja puhkes nutma, härra Raud aga hakkas naerma ja jooksis koli maja katusele.

Naine ajas teda katusele taga, kuid härra Raud ajas temaga nalja ja ütles: „See on Memona särk“, ning viskas särgi talle. Naine nuttis hüsteeriliselt, siis ütles mees: „See on Memona kleit“, ja viskas selle talle. Seejärel ütles ta: „Need on Memona püksikud“, ja viskas needki talle.

Lõpuks jooksis härra Raud kaugele, rahulolevalt teades, et on oma sõprade surma eest kätte maksnud ja koli naine on kaotanud kõik, mida ta armastas.

Selle loo õppetund on: